Tankistid kaaperdavad ettevõtteid

Uueks trendiks tundub olevat ettevõtte äravarastamine tegelikult omanikult. Elusa firma juhatusse palgatud tankist ehk siis viisakalt väljendudes renditud juhatuse liige hakkab ettevõttest varasid välja kantima või siis kliendibaasi oma firmasse üle tõstma.

Viimaste kuude jooksul olen kuulnud klientidelt mitut lugu, kuidas mõõduka tasu eest juhatusse palgatud tegelane on osutunud asjalikuks kelmiks , kes sõna otsese mõttes firmaomaniku paljaks varastab. 

Konfidentsiaalsusnõuete tõttu ei saa ma paraku avaldada konkreetseid isikuid ja ettevõtteid.

Paljaksvarastatud ehitusfirma

Hästitoimiva ehitusmaterjale müüva ja ehitustöid tegeva ettevõtte omanik otsustas oma nime edaspidi säästa erinevate ametite rünnakute eest ning palgata nominaaljuhataja. Kandidaat oli kohe varnast võtta - raamatupidaja tuttav, mitmed korrad nime vahetanud isik (varasemate kelmuste tõttu ), keda meedia ka likvideerijaks on tituleerinud. Kokkulepe sai tehtud ja libalikvideerija maandus ettevõtte registrikaardile. Ettevõte jätkas oma igapäevast tegevust.

Ettevõtte bilansis oli mitmeid varasid , mida osaliselt kasutati igapäevases töös. Omaniku näol on tegu õigusküsimustes väheorienteeruva, kuid oma valdkonda väga hästi tundva inimesega.

Vähem kui aasta pärast märkas omanik, et midagi on korrast ära. Asjasse süvenedes ilmnes, et renditud juhatuse liige koostöös raamatupidajaga oli ettevõtte sisuliselt tühjaks pumbanud. Registrivarad oli vaikselt ümber kirjutatud mingitele tundmatutele äriühingutele ja samuti oli fiktiivsete arvetega minema kanditud paarisaja tuhande euro kanti reaalset raha. 

Juriidiliselt oli kõik korrektne, seega kohtusse või politseisse pöördumisel puudus mõte .

Üheksakümnendate taustaga mehena tekkis omanikul korraks mõte lasta renditud juhataja lihtsalt ära tükeldada , kuid euroopalik humaansus ja tolerantsus jäid peale .

Varijuhatajast likvideerija aga lippab rahulikult ringi ja otsib uusi ohvreid.

Transpordifirma jäi ilma turuosast

Transpordifirma omanik rentis ettevõttele juhatuse liikme ,kelle ülesandeks oli olla B -kaarti täiteks ja ühtlasi vahel nö. puhaste asjadega tegeleda. Omaniku haldusalas olid logistika, töötajad ja autopargi haldus. Mõne aja möödudes ilmnes , et renditud juhataja ( taas ka ennast likvideerijana reklaamiv isik ) oli olukorraga hästi kohanenud ning loonud omale paralleelfirma, kuhu järjest ka kõik lepingulised kliendid ümber suunas. Samuti oli ta vaikselt kaaperdanud ettevõtte domeeninime ja teatavas turusektoris tuntud kaubamärgi. Omanik sattus juhuse tõttu peale, kui juhatajal oli käsil masinapargi liisinglepingute ümbervormistamine oma firmale .

Seega masinapark jäi ettevõttele alles,kuid identiteet ja märkimisväärne osa klientidest langes libajuhataja saagiks.

Nende ja teiste lugude ühiseid jooni vaagides tahaks vägisi teha järelduse , et mingi seltskond on likvideerimis- ja konsultatsiooniteenuste pakkumise varjus arendanud välja uue tööstusharu ehk huiamise vahendeid valimata.

Vargus e-rahva tagant

Raul Pint, likvidaator

Kodus  laupäeva  pidades kuulsin järsku oma selja taga roppu eestikeelset sõimu. Programmeerijast poeg oli  Õhtulehte lugedes  sattunud artikli peale, kus kirjutati riigikogu uuest 100 000 eurosest veebilehest ja  puhtproffesionaalsest huvist ka sinna sisse  kiiganud.

Tulemuseks  oli noore IT mehe spontaanne vihapurse , mille käigus omandasin kiirkorras hulga teadmisi sellest ,kuidas  tiigririigis tegelikult asju aetakse.

Lühikokkuvõte  pooletunnisest infovoost oli alljärgnev . Postimehe vastavast  artikliseeriast ja  kommentaariumist võib leida veel sadu sarnaseid seisukohavõtte IT inimeste poolt.

 Praktiliselt kõigi seisukohad kattusid :

1.       Veebileht on tehtud ebaprofessionaalselt

2.       Disain on nõrk

3.       Veebileht on tehtud tasuta Wordpressi platvormile kesiste oskustega inimese poolt

4.       Sellisel tasemel veebilehe  on võimeline paari päevaga valmis tegema suvaline koolijüts

5.       Hind 98000 eur on üle mõistuse kõrge ka väga heal tasemel  veebilehe jaoks

6.       Sellise veebilehe reaalne hind on vahemikus 300 – 3000 eur

7.       98000 eur eest saab tipptasemel ülihea kõigile kaasaegsetele nõudmistele vastava veebilehe

8.       Riiklikele tellimustele  nö. tava IT ettevõtjad ligi ei pääse

IT asjanduses võhikuna  pakun paralleeli, et mingil põhjusel ostis mingi riigiamet uue Bentley hinnaga kakskümmend aastat vana Ford Sierra.

Tekib küsimus , miks ? Ja kes on tegelik tulusaaja  ja kelle kätte  nimeliselt jõudis puhaskasumina teenitud 95  000 eur ?  Kes allkirjastas riigi poolt ostuotsuse ja kes leppis kokku tehingu tingimused ?

Elaksime  ju nagu demokraatlikus riigis,kus rahvaasemikud  koguvad makse ja loovad selle eest  riigile ehk siis maksumaksjale hüvesid.  See lugu paistab aga  eriti küünilise ja jõhkra vargusena rahva tagant.

3000 % kasumit tehingult on suurusjärk ,millest absoluutne enamus Eesti ettevõtjatest pole isegi märgi unenägusid näinud. Täna  on superäri  õnnetu juhuse tõttu avalikkuse tähelepanu ette tiritud.

Pannes  siia kõrvale  usina PR –põrina saatel haudutava märkimisväärse maksutõusu , ajaloo hämarusse sumbunud Eesti Energia ( monopoolne riigiettevõte ! )megainvesteeringud Jordaaniaase  ja  USA-sse  , auklikud teed, ämma kilekotid sularahaga   ja inimvaenulikud ametnikud , hakkab kodanikul süvenema  mingi  ebameeldiv kõhutunne .

Eestlane on teadupärast suht pika pauguga  ja kannatlik , vene folklooris on lausa olemas väljend  gorjatsije estonskije parni vastukaaluks  erinevatele  venelasi iseloomustavatele väljenditele.

 

Äkki  ikkagi tuleks siis lõpuks platsi puhastamine ükskord päevakorrale võtta, mida üks juhtivpoliitik juba mitukümmend aastat tagasi lubas ?  

 Kas igapäevane vargus ja rehepaplus oma rahva tagant on ikka nähtus , mida vaikselt  kultiveerides  PR  trummide  põrina    saatel  lasta  normiks kinnistuda ?

Võltstankistid ja libalikvideerijad

Kuidas ära tunda libalikvideerijat

Äripäev  29. märts 2015, 09:45

 

 

Üliodava teenuse otsingutel võib sattuda libalikvideerija otsa, kellega suhtlemise tulemusena on muret rohkem kui enne, kirjutab firmamatja Raul Pint.

Libalikvideerija tavaline tegevusmudel näeb välja nii. Inimene valib eri kanalite vahendusel välja kõige odavama teenusepakkuja, kontakteerub temaga, peab läbirääkimisi ning läheb seejärel kokkulepitud ajal notari juurde osaluse müümise tehingut sõlmima. Enne tehingut maksab ta ära ka teenustasu, mis sellistel puhkudel jääb kuhugi 500 euro kanti.

Sageli on libalikvideerija suhtlemisviis väga sõbramehelik, keelekasutus aga veidi konarlik ning vahel ka kerge aktsendiga. Oma tegelikku isikut ta meelsasti avaldada ei taha. Notaritehingule ilmuvad ostja poolelt teenusepakkuja ning kiiruga otsitud tankist. Notar vormistab lepingu ja asi oleks nagu korras.
Aga ei ole.

Pärast nädalast ootamist muutub müüja rahutuks, sest kokkulepitud registrikande muutusi ei tehta. Seega jäävad vahetamata nii juhatus kui aadress, üle andmata dokumentatsioon ning ettevõte jääb kokkuleppest hoolimata endise omaniku kaela.

Kontakteeruda libalikvideerijaga enam ei õnnestu, sest tema ettemaksuga nimetu kõnekaarti number (algusega 54-, 58-, 59- ) on välja lülitatud ja e-kirjadele ta ei vasta. Katsed leida temanimelist tegelast ei kanna vilja, sest ta kasutas võltsidentiteeti.

Tankisti ehk siis osaluse ostjat samuti ei õnnestu leida. Juhul kui isegi õnnestub, ei ole temaga millestki rääkida. Tema on oma töö tasuks suitsud, viinad või sada eurot kätte saanud ja muu teda ei huvita.

Tulemuseks on, et probleemsest ettevõttest odavalt vabaneda lootnud inimene on sattunud märkimisväärselt hullemasse olukorda kui see, milles ta enne oli.
Säästuhinna eest on ta kaela saanud lahendamatu probleemi: osalus ei ole enam tema kontrolli all.
Madal hind ei ole ettevõttest vabanemise soovi korral tagatis, et kõik läheb nii, nagu soovitud.

Firma likvideerimise otsuse teinul on igal juhul kasulik järele uurida, kes see on, kellega ta  asju kavatseb ajada.

Raul Pint

Piilur-maksuametnikud

Piilur-maksuametnikud ei ohusta pätte vaid nõrgemaid

Postimees  01.03.2015

Raul Pint, firmade likvideerija

Eelmisel nädalal plahvatanud infopomm sellest, et maksuamet käib avalikes kohtades firmaautosid otsimas ja püüab rentinike leidmiseks värvata korteriühistutest koputajaid, on näide sellest, et maksuamet ja riik teevad oma rutiinset tööd sihikindla jõhkrusega . 

Samal ajal on ka Soome ja Rootsi maksuametid alustanud jõulist neis riikides peamiselt ehituses ja transpordi vallas tegutsevate Eesti firmade kontrolli ja kirjutavad juba välja tuhandetesse eurodesse ulatuvaid nõudeid. 

 Kuid see, mis on ühe ametkonna kitsam eesmärk, võib Eesti riigi kui terviku edenemise seisukohast olla sootuks karuteene.

Juba on mitmel pool toodud esile, et nn piilumine on ebameeldiv ja isikuvabadust piirav tegevus maksumaksjate suhtes. 

On aga veel üks varjukülg: enamuses väikeettevõtetes on probleeme dokumentide, sularahaarvete , firma tarvis ostetud asjade isikliku kasutamisega jne. Ja mitte suuri ja mitte pahatahtlikkusest – nad lihtsalt ei jõua kõike nii korralikult teha kui kümned seadused ja määrused ette kirjutavad. Samuti on kaasajal paljudel ettevõtjatel piir eraelu ja igapäevatöö vahel olematu.   

Mida efektiivsemaks muutub oma kontrollis maksuamet, seda raskemaks ja lõbutumaks muutub väikeettevõtjate niigi madal ettevõtlustuhin. Kuid nemad on just need, kelle entusiasmil riik püsib .   

Kuhu viis riigikapitalism, nägime NSVL pealt.

Võrdsuse printsiip ühiskonnas

Kõrvutades praegust piilumiskampaaniat avaliku sektori töötajate autokasutusega isiklikuks tarbeks  , ilmneb hämmastav ebavõrdsus , kui mitte ülekohus maksumaksja suhtes.     

Nimelt on absoluutses enamuses maksumaksja taskust kinni makstavaid sõidukeid ilma mingi tähistuseta , mis näitaks , et tegu on riigiametnikele ametisõitudeks eraldatud sõidukiga. 

Seega  võib maksumaksja arvelt luksusliku keskklassiautoga  oma asju ajav riigiametnik nautida privileege täiel rinnal. Selleni välja, et sõidukit kasutavad oma erasõitudeks ka teised pereliikmed. 

Väide , et sealjuures on lisamaksud jne. kenasti makstud, on eriliselt küüniline ja selge mõistusega  inimese jaoks absurdne. Kust omakorda tuleb selliste maksude tasumiseks raha ? Ikka jälle maksumaksja taskust.

 Arenenud riikides on see küsimus lahendatud sirgjooneliselt -  riigiautodel on kas teistmoodi numbrimärgid  või kohustuslik tähistus suure teavitusena  sõiduki külgedel .  Heaks näiteks on selles osas Norra, mis on samuti väga kõrge maksukoormusega riik.

Tulemusena on maksumaksjal selgelt näha , kui tema vaevaga teenitud raha eest keegi erahüvesid naudib ehk siis lihtsalt varastab.

Väikese vaeses Eestis  aga hoidutakse sellest sammust kramplikult. Tänavatele tekiks ootamatult palju riigimärgistusega luksuslikke dziipe ja high-end sõiduautosid , mis maksumaksja hinge vaevalt et rõõmustaksid.

Loomulikult ei peaks tähistatavasse kategooriasse käima jälitusotstarbel kasutatavad operatiivsõidukid.

Väikeettevõttele tähendab 3000 eurone maksunõue äri lõppu

Kui ma meenutan 20 aasta jooksul minu käest läbi käinud likvideerimismenetlusi, siis on mulle jäänud mulje, et pea kõigis neis ettevõtetes on juuksekarva lõhki ajades võimalik leida probleeme firma autode või muu vara kasutamisega rohkemal või vähemal määral isiklikuks tarbeks. Kasvõi viidi laps kooli enne tööd. 

Kui nüüd eeldada, et riik paneb lisaks spordiklubidele oma piilurid ka koolide, lasteaedade, kontserdisaalide ja kaubanduskeksuste juurde vahtkonda, siis uskuge mind: efektiivne riik tapab suure osa oma tegelikest toitjatest väikeettevõtted. 

Juba 2000-3000 eurone trahv või tagantjärele välja kirjutatud nõue on pooltele väikestele, vähem kui 20 töötajaga ettevõtetele piisav pauk, mis viib laeva kreeni. Sama raha eest saanuks korralikku kuupalka kaks-kolm inimest.

Nn skeemitamine seaduste piirimail ei ole tegevus, millest võidaksid või kaotaksid suured ettevõtted. Neil võib sellest sõltuda kasuminumbri kolmas või neljas koht pärast koma. Küll aga on see just väikestele sageli elu ja surma küsimus. 

Seda enam, et suurem osa Eestis oma teenuseid ja kaupu pakkuvaid väikeärisid püsivad konkurentsis vaid tänu kulude piiripealsele optimeerimisele. 

Võtame näiteks vabariigi sünnipäeval taas meedias säranud kohaliku moetööstuse, mille kõige edukamate tegijate kuukäibed jäävad vaatamata tarbija jaoks röövellikult kõrgetena tunduvatele hindadele kõigest 5000-9000 euro vahele. 

Kas  tahame , et Eesti moe- ja käsitööstus edasi tegutseks ja järgmiseks riigi sünnipäevaks oma taset veelgi kergitaks? Või eelistame, et nad pigem veelgi rohkem makse  maksaks? 

Firmatapp on sageli ainus pääsetee

Ma tean kümneid väikeettevõtjaid, kes pole oma äri ajades kunagi tegelikult arvestanud sellega, et maksuamet, olgu siis Eesti, Soome, Rootsi, vms võiks ühel kenal päeval nende uksele koputada. Õigemini arvavad nad, et kui koputab, eks siis vaatame, mida teha annab.   

Tegelikkuses aga tuleks olla veidi kiirem ja piilurite sõbralikke koputusi ennetada. Tuleb kriitilise pilguga üle vaadata oma ettevõtte raamatupidamine  ning leida  üles nõrgad kohad.

Kui on midagi ,mis võib tõlgendada mitmeti , tuleb leida võimalus asi lahendada. Olgu siis mingil viisil korrastamise või ka antud juriidilise keha ärakoristamise teel.

Üha efektiivsemaks muutuva riigiaparaadi vastu leiab rohtu vaid siis, kui tegutsete kainelt ja õigeaegselt. Enne, kui nad uksele koputavad või teie autonumbri spordiklubi ees märkmikusse kraabivad. 

Moraalne õigustus on siikohal põhjendatav sooviga kaitsta mitte pätte vaid niigi nõrku ettevõtteid. 

Mina isiklikult olen päri ühe kunagise maksuameti peadirektori välja öeldud mõtteteraga, et iga ettevõtja esmane kohus on ära toita oma pere ja alles siis ülejäänud riik. 

Maksuameti juht esitas lahkumisavalduse

26. veebruar 2015 14:57

Maksu- ja tolliameti (MTA) peadirektor Marek Helm kohtus täna rahandusminister Maris Lauriga, et esitada lahkumisavaldus seoses avalikkuses kerkinud pahameelega ameti viimase aja tegevuste suhtes, teatas MTA.

«Olen veendunud, et viimase kolme aasta jooksul on MTA meeskond just tänu kontrollipraktika põhimõttelisele muutmisele saavutanud tulemusi varimajanduse ohjamisel, alustades üle piiri veetava salakütuse, kasutatud autode, kütusepettuste ja mitmete muude teemadega,« ütles Helm.
«Lisaks on töötamise register ja käibedeklaratsiooni lisa uuendused andud maksuhaldurile head tööriistad, millega tabada valemängijad ning anda ausatele ettevõtjatele võimalus konkureerida võrdsetel tingimustel,» lisas ta. «Lisaks turu korrastamisele on kõik need ettevõtmised võimaldanud nautida ka oluliselt paremat maksulaekumist.»

«Valdav osa neist muudatustest on aga tulnud ettevõtjatega koostöös, kui mitte heakskiidul,» märkis Helm. «Minu jaoks on väga oluline seoses teravalt esilekerkinud pahameelega ettevõtjatega koostööd mitte ohtu seada. Seetõttu palusin rahandusministril otsustada, kas on võimalik tekkinud olukorras jätkata ameti juhtimist.»

Maksuamet peatas firmaautode kontrolli

26. veebruar 2015 14:43

Maksu- ja tolliamet (MTA) on peatanud firmaautode eraotstarbel kasutamise kontrolli kuni läbirääkimiste lõpuni valitsusega.

«Mingeid kontrolle rohkem ei tehta, miks lasta maksu- ja tolliameti mainet põhja. Meie inimestele on antud ülesanne: ärge praegu autodega tegelege,» rääkis maksu- ja tolliameti juht Marek Helm täna majanduskuritegevuse konverentsil.
Firmaautode registreerimine ainult firmasiseseks kasutamiseks on praegu Helmi sõnul praegu puhtalt vabatahtlik ja seisab südametunnistuse taga.
«18 000 autot on Eestis ainult ettevõtluseks registreeritud, kas see on nii, jääb ettevõtjate südametunnistusele. MTA kuskil parklas neid kontrollimas ei käi,» ütles Helm.
Aasta algusest kehtib seadus, mille kohaselt on kõigi ettevõtete sõiduautode puhul arvestatud, et pooled sõidud on erasõidud ja käibemaksu tagastatakse vaid 50 protsendi ulatuses. Ettevõtetel on võimalus registreerida autosid ka ainult ettevõtluseks, näiteks taksode, bussiveo ja muu sarnase tarbeks.

Majandus24Ȁriuudised

Kuninga maksukogujad

Kuninga maksukogujad

Raul Pint , likvidaator

Eelmisel  nädalal  söed  lõõmama   puhunud  maksuameti  aktsioonid  spordiklubide  uste taga  tõstatab  taas küsimuse , kes on  meie riigi omanik , peremees ja kuningas  ?  

Kelle heaks me töötame ja  kes ning  mil viisil kulutab meilt kogutud  rammusat  maksuraha ?

Kui võrdleme  riigi ülesehitust ettevõttega , siis pilt on üsna sarnane aktsiaseltsiga , kus igal valijal on üks aktsia ehk siis tema hääl. Aktsionäride üldkoosolek valib nõukogu  , antud juhul siis parlamendi.         

Muide , üldkoosoleku pädevuses on ka nõukogu   suurus ja koosseis. Nõukogu omakorda valib juhatuse  ( valitsus )  ja need omakorda  juhatuse esimehe ( peaministri ).   

Presidendi staatus antud kontekstis on äärmiselt  küsitav.

Sõltumata  põhjusest  on aktsionäride  üldkoosolekul õigus suvalisel ajal  nõukogu või juhatus tagasi kutsuda, kui nad  oma tööga toime ei tule.

Samuti on vaja üldkoosoleku otsust  oluliste  otsuste vastuvõtmiseks.  Aktsionäride üldkoosolek on aktsiaseltsi  Eesti  Vabariik  kõrgeim võimuorgan, mis võib suvalisel hetkel sekkuda ettevõtte juhtimisse. Näiteks oluliste  investeeringute tegemine , osalemine tasulistes  ühingutes  jne.

Loomulikult on aktsiaseltsil   Eesti  Vabariik terve rida asutusi, millel igal oma funktsioon ja kulud.

Hetkekski ei tohi aga unustada , kellele nad tegelikult alluvad  ning kelle huvisid teenivad  – üldkoosolekule ehk siis rahvale.

Tänane pilt on aga oluliselt erinev.  Nõukogu  ehk parlament  ei allu  üldkoosolekule , juhatus ehk valitsus ajab täiesti oma asju , riigiasutused on nagu riik riigis. Valimistest valimisteni pole aktsionäridega asja. Ehk siis kusagi on peidus kuningad, kes koos lähikondsetega ajavad oma asju,las rahvas haugub.

Maksuamet teeb mida tahab , täites  seadusi  valikuliselt ning  rikkudes neid süstemaatiliselt.  Võib olla tõesti on rikkumised  inimese tasandil  ja süüdlasi nuheldakse. Arvestades aga , et  mitmekümne aasta jooksul pole olukord oluliselt muutunud, tundub see väheusutav. 

 

Pigem  on maksuametil  rahandusministeeriumi surve seljas , et raha tuleb inimestelt välja lüüa igal viisil nii palju kui võimalik. Eesmärk pühendab abinõu. 

Seega , kui   kuningal raha napib  , tuleb maksukogujale piitsa anda. Maksukoguja omakorda saadab  käsilased välja  lihtrahvast nüpeldama. Käsuahel  töötab.  Kuninga  PR osakond  aga omakorda  annab tuld ja  kiidab  kõigist hääletorudest maksukoguja tegevust ja  neab  neid, kellelt tundub vähe saavat.

Lahtiseks jääb aga küsimus , kes ikkagi on    kuningad – kas  valijad   või  nö. valitud valitsejad ?

Ja kellel on õigus keda kamandada  ja nüpeldada ?

Ettevõtja vaherahu maksuametiga on purustatud

Ettevõtja maksuametist: vaherahu on purustatud

Raul Pint, likvidaator 

majandus24.postimees.ee   20. veebruar 2015  17:52

Maksuameti tegevus meenutab üheksakümnendaid, mil ametisse pidi minema kehvades riietes, kirjutab ettevõtete likvideerija Raul Pint. 

 

Maksuameti viimase nädala aktsioonid spordiklubide parklates ning ametipoolsed järgnevad kommentaarid pärivale meediale on tekitanud eelkõige ettevõtjates segaseid tundeid. Mõned aastad kestnud mõõdukas vaherahu uute majanduslike väärtuste loojate ja ümberjagajate vahel näib olevat selleks korraks purustatud. 

 

Taas koidab positsioonisõda – meie ja nemad. 

Ühel pool ettevõtjad ja teisel pool riigi esindajana maksuamet. Üks asub rünnakule ja teine suurendab kaitsemeetmeid.

Kas oli tegu avalikkuse valikuid suunava ülikaalutletud valimisnipiga või lihtsalt ühe suure riigiameti spontaanse jõudemonstratsiooniga? Tõde jääb ilmselt ka seekord selgumata või salastatakse nagu ikka viiesajaks aastaks.

Küll aga tekitab selline rünnak ja asjaosaliste rahulolevad kommentaarid meediakajastuses kodanikule mitmekülgseid tundeid.

Tavakodanik, ehk siis palgatöötaja või pensionär kihistab kahjurõõmsalt, et paras neile ärikatele, vaja jah neilt veel rohkem makse võtta, mis nad siis koorivad inimesi.

Riigiametnikud hõõruvad käsi ja nurruvad rahulolust - saab rohkem makse, saab bürokraatiamasinat suurendada ja rohkem sugulasi-sõpru rammusa riigilobi ligi sokutada.

Ettevõtja aga tõmbub turri nagu okassiga. Niigi tunneb ta ennast lüpsilehmana , kellelt kõik tahavad igapäevaselt raha saada. Ja mida rohkem seda parem. Ja nüüd põrgu päralt ei tohi ta enam peale pingsat päevatööd enam OMA firmale kuuluva autoga OMA firma raha eest ostetud bensiiniga poest ja spordiklubist läbi käia ? Ilma sellest raamatupidamisele ja maksuametile raporteerimata.

Pärast on ettevõtja sunnitud veel uudistest vaatama, kuidas eluga rahulolev, noor, kaunis ja särav maksuametnik ajakirjanikule seletab, et kõik toimunu on seadustega kooskõlas ja et nemad on kõik teinud väga hästi.

Tekib paratamatult küsimus, kuhu edasi ?

Edasi võib oodata ehedat positsioonisõda nagu ettevõtja ja maksuametniku vahel üheksakümnendatel. Paljud mäletavad veel selgelt seda aega, kui maksuametisse ei tohtinud korralike riiete ja hea autoga minna, vastasel juhul hakkasid riburada ettevõtte vastu repressioonid tulema.

Jah muidugi , ka siis oli seaduse ja ametnike keeles tegu revisjonide ja maksunõuetega ning otse loomulikult ei teinud ametnikud muud, kui lihtsalt täitsid seadust.

Tänane pilt on samasugune - aastakümned lähevad ja muutusi ei kusagil. Küll aga treib parlament üha uusi seaduse täienduse muutmise seadusi riburada pidi juurde , et kuidagi riigi elanike arvuga võrreldes ebaproportsionaalselt suurt koosseisu õigustada. Ehk siis lihtsalt jalajälgi teha.

Jalajälgedest tulenevalt tekibki ametnikul õigus süütu näoga väita, et aga teate, me lihtsalt täidame seadust ja teeme oma tööd! Kõlab tuttavalt, eks? Kas ei kuule mitte iga kodanik pidevalt seda juttu erinevate ametnike suust erinevates olukordades …

Millised valikud jäävad ettevõtjale sellises olukorras ?

Seadusi ta muuta ei saa, kuna seadusloome üle otsustab enamus. Ettevõtjate osakaal ühiskonnas saab olla ka parimal juhul viie protsendi ringis üldpopulatsioonist.

Kõike , mida küsitakse, ta anda ei jõua. Küsimus pole miitte ainult rahas või maksudes, vaid mõnevõrra laiem. Tahaks nagu ise ka midagi saada, mitte kõike loodut suunata ümberjagamisahelatesse.

Järele jääbki ainult oma positsioonide kindlustamine võimalike rünnakute suhtes , sealhulgas mineviku korrastamine ja ettevõtlusprahi enda järelt koristamine.

 

Majandus24»Arvamus

Soome-Rootsi maksuametid jahivad eestlasi

Äripäev  05. veebruar 2015, 13:54 
 

Foto: Raul Mee

Sel aastal võivad Soome ja Rootsi maksuametid hüppeliselt sagedamini kontrollida Eesti firmasid, hoiatab likvidaator Raul Pint.

Tõenäoliselt on Eesti registris sadu või tuhandeid eri valdkondades tegutsevaid ettevõtteid, mis igapäevast majandustegevust arendavad hoopis lähiriikides ning on ka sealsed maksuresidendid.

Eelmisel aastal sattus minu juurde kümmekond Eesti ettevõtjat, kes olid kogenud Soome ja Rootsi riigi maksuametite ootamatult raskekäelist revisjoni.

On keeruline öelda, millisel määral on Eesti ettevõtete vastu suunatud naaberriikide teravdatud huvi seotud riikidevahelise turukonkurentsiga ja kui palju rutiinse tegevusega. Kindel on aga see, et selle asjaoluga peaksid lähiriikides toimetavad ettevõtjad hoolikalt arvestama.

Teatavasti on maksuametitel õigus dokumentide kontrollimisel minna tagasi firma mitme aasta tagusesse ajalukku ja sealt võib välja tulla hapusid üllatusi. Tavaliselt on suurte, kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvate nõuete taga mõned lihtsad raamatupidamislikud apsakad, puuduvad arved või muud dokumendid, sularaha kasutamise tõendid, tööjõumaksude valearvestused, muudatused kohalike maksuseaduste tõlgendamises jpm.

Probleem poleks ehk isegi märkimist väärt, kui ei liiguks ringi kuuldused, et sel aastal võib Eesti firmade kontrollimine hüppeliselt sageneda.
Mõnele naaberturul toimetavale Eesti ehitusfirmale võivad aga sedasorti üllatused olla väga ebameeldivad, sest võõras keele- ja kultuuriruumis tuleb enese õiguste kaitsmisel arvestada nii tõlkekulude, kõrgete õigusabikulude ja muu sellisega.
Tulemus võib sellegipoolest päädida märkimisväärse maksunõudega üle jõu käivas summas.

Soovitan kiiresti kriitilise pilguga üle käia välismaal tegutseva ettevõtte raamatupidamine.

Juhul kui sinna on tegevusaastate jooksul kogunenud midagi sellist, mis võiks tegevuskohajärgses maksuametis või muus asutuses kõrgendatud huvi tekitada, tuleks kaaluda antud juriidilise isiku äritegevuse jätkamise mõistlikkust.

Lootusetud kahasse loodud firmad muserdavad omanikke

Delfi Ärileht  02.02.2015      Raul Pint 

Kas on tegu ajastu trendi või mingi muu nähtusega, kuid viimase aasta jooksul  on minu töölauale sattunud ridamisi  firmasid , kus osalus ja juhatuse vastustus on võrdselt jagatud kahe osaniku vahel. Iseenesest ei oleks selles  midagi erilist  kui seda tõika ei vürtsitaks  asjaolu, et üks esmaomanikest ja juhatuse liikmetest on nagu vits vette kadunud. Kas on siis teisel osapoolel võimatu temaga  kontakti saada või  ei soovi ta enam  ise mingit koostööd teha. Või on hoopistükkis kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud.

Reeglina on sellise kahemehefirma  saamislugu  selline, et koos hakati äri ajama , mingil hetkel aga ilmnesid erihuvid.  Inimeste nägemused äritegevusest  ning eetikast on erinevad , samuti ka  töötegemisest ning tulude jagamisest. Seega on tegu  loomuliku arenguga.

Tõsine jama  tekib aga  siis , kui ettevõttel tekivad probleemid või  aktiivne osanik tahab teha muudatusi  juhatuses. Kuna teine osapool ei ole kättesaadav , tekib surnud seis. Mitteaktiivne osanik ei taha firmast  kuulda ega näha ega ole ka nõus osalema üldkoosoleku otsustusprotsessis.

Samas  kui temaga ka ühendust saadakse,  ei pruugi ta olla nõus oma osalust müüma või on nõus müüma ebamõistlikult kõrge hinnaga.

Sisuliselt pole 50/50 tehtud firmades, kus mõlemad osanikud ka juhatuses, ilma teise osaniku  kinnitatud nõusolekuta  võimalik firmat ka  likvideerida . Ainus võimalus on esitada  juhatuse liikme poolt pankrotiavaldus .  Kui aga maksejõuetust kui niisugust  pole, langeb ka see võimalus ära.

Millegipärast on neid kahasse loodud firmasid, kus üks osanik on nö. jäljetult kadunud , üha rohkem. Eelmisel aastal jõudis minuni pea 10 sellist kaasust, mõned neist ka välisosanikega, mis teeb olukorra veelgi segasemaks. Äriseadustikus on sellise olukorra osas  omakorda nn. hall tsoon, kus ühest lahendust polegi. Seadusandja eeldab, et kõigi osanike käitumismuster  on mõistlik......

Ja mida teha siis, kui olete võrdsete osalustega osaühingu omanikud ja juhatuse liikmed , ettevõttel on tekkinud probleemid , äripartner on putkanud Burkina Fasosse uut õnne otsima ja teie olete kui pika roostes naelaga  probleemse ettevõtte juhatusse kinni naelutatud?

Milles on loo moraal?  Enne kui asute firmat 50/50 hea sõbra või tuttavaga looma, kaaluge  tõsiselt, ,mis saab siis ,kui asjad tulevikus ei lähe nii hästi kui plaanitud. Mida teha siis , kui õite asemele on tulnud okkad ?  Õitest tahab igaüks osa saada , okaste eest  panevad paljud aga plehku.

Võib-olla tuleks kohe alguses kaaluda alternatiivseid  koostöövõimalusi oma plaanide   realiseerimisel , olgu siis lepinguliste partneritena või mingil muul viisil.