Kuninga maksukogujad

Kuninga maksukogujad

Raul Pint , likvidaator

Eelmisel  nädalal  söed  lõõmama   puhunud  maksuameti  aktsioonid  spordiklubide  uste taga  tõstatab  taas küsimuse , kes on  meie riigi omanik , peremees ja kuningas  ?  

Kelle heaks me töötame ja  kes ning  mil viisil kulutab meilt kogutud  rammusat  maksuraha ?

Kui võrdleme  riigi ülesehitust ettevõttega , siis pilt on üsna sarnane aktsiaseltsiga , kus igal valijal on üks aktsia ehk siis tema hääl. Aktsionäride üldkoosolek valib nõukogu  , antud juhul siis parlamendi.         

Muide , üldkoosoleku pädevuses on ka nõukogu   suurus ja koosseis. Nõukogu omakorda valib juhatuse  ( valitsus )  ja need omakorda  juhatuse esimehe ( peaministri ).   

Presidendi staatus antud kontekstis on äärmiselt  küsitav.

Sõltumata  põhjusest  on aktsionäride  üldkoosolekul õigus suvalisel ajal  nõukogu või juhatus tagasi kutsuda, kui nad  oma tööga toime ei tule.

Samuti on vaja üldkoosoleku otsust  oluliste  otsuste vastuvõtmiseks.  Aktsionäride üldkoosolek on aktsiaseltsi  Eesti  Vabariik  kõrgeim võimuorgan, mis võib suvalisel hetkel sekkuda ettevõtte juhtimisse. Näiteks oluliste  investeeringute tegemine , osalemine tasulistes  ühingutes  jne.

Loomulikult on aktsiaseltsil   Eesti  Vabariik terve rida asutusi, millel igal oma funktsioon ja kulud.

Hetkekski ei tohi aga unustada , kellele nad tegelikult alluvad  ning kelle huvisid teenivad  – üldkoosolekule ehk siis rahvale.

Tänane pilt on aga oluliselt erinev.  Nõukogu  ehk parlament  ei allu  üldkoosolekule , juhatus ehk valitsus ajab täiesti oma asju , riigiasutused on nagu riik riigis. Valimistest valimisteni pole aktsionäridega asja. Ehk siis kusagi on peidus kuningad, kes koos lähikondsetega ajavad oma asju,las rahvas haugub.

Maksuamet teeb mida tahab , täites  seadusi  valikuliselt ning  rikkudes neid süstemaatiliselt.  Võib olla tõesti on rikkumised  inimese tasandil  ja süüdlasi nuheldakse. Arvestades aga , et  mitmekümne aasta jooksul pole olukord oluliselt muutunud, tundub see väheusutav. 

 

Pigem  on maksuametil  rahandusministeeriumi surve seljas , et raha tuleb inimestelt välja lüüa igal viisil nii palju kui võimalik. Eesmärk pühendab abinõu. 

Seega , kui   kuningal raha napib  , tuleb maksukogujale piitsa anda. Maksukoguja omakorda saadab  käsilased välja  lihtrahvast nüpeldama. Käsuahel  töötab.  Kuninga  PR osakond  aga omakorda  annab tuld ja  kiidab  kõigist hääletorudest maksukoguja tegevust ja  neab  neid, kellelt tundub vähe saavat.

Lahtiseks jääb aga küsimus , kes ikkagi on    kuningad – kas  valijad   või  nö. valitud valitsejad ?

Ja kellel on õigus keda kamandada  ja nüpeldada ?