Piilur-maksuametnikud

Piilur-maksuametnikud ei ohusta pätte vaid nõrgemaid

Postimees  01.03.2015

Raul Pint, firmade likvideerija

Eelmisel nädalal plahvatanud infopomm sellest, et maksuamet käib avalikes kohtades firmaautosid otsimas ja püüab rentinike leidmiseks värvata korteriühistutest koputajaid, on näide sellest, et maksuamet ja riik teevad oma rutiinset tööd sihikindla jõhkrusega . 

Samal ajal on ka Soome ja Rootsi maksuametid alustanud jõulist neis riikides peamiselt ehituses ja transpordi vallas tegutsevate Eesti firmade kontrolli ja kirjutavad juba välja tuhandetesse eurodesse ulatuvaid nõudeid. 

 Kuid see, mis on ühe ametkonna kitsam eesmärk, võib Eesti riigi kui terviku edenemise seisukohast olla sootuks karuteene.

Juba on mitmel pool toodud esile, et nn piilumine on ebameeldiv ja isikuvabadust piirav tegevus maksumaksjate suhtes. 

On aga veel üks varjukülg: enamuses väikeettevõtetes on probleeme dokumentide, sularahaarvete , firma tarvis ostetud asjade isikliku kasutamisega jne. Ja mitte suuri ja mitte pahatahtlikkusest – nad lihtsalt ei jõua kõike nii korralikult teha kui kümned seadused ja määrused ette kirjutavad. Samuti on kaasajal paljudel ettevõtjatel piir eraelu ja igapäevatöö vahel olematu.   

Mida efektiivsemaks muutub oma kontrollis maksuamet, seda raskemaks ja lõbutumaks muutub väikeettevõtjate niigi madal ettevõtlustuhin. Kuid nemad on just need, kelle entusiasmil riik püsib .   

Kuhu viis riigikapitalism, nägime NSVL pealt.

Võrdsuse printsiip ühiskonnas

Kõrvutades praegust piilumiskampaaniat avaliku sektori töötajate autokasutusega isiklikuks tarbeks  , ilmneb hämmastav ebavõrdsus , kui mitte ülekohus maksumaksja suhtes.     

Nimelt on absoluutses enamuses maksumaksja taskust kinni makstavaid sõidukeid ilma mingi tähistuseta , mis näitaks , et tegu on riigiametnikele ametisõitudeks eraldatud sõidukiga. 

Seega  võib maksumaksja arvelt luksusliku keskklassiautoga  oma asju ajav riigiametnik nautida privileege täiel rinnal. Selleni välja, et sõidukit kasutavad oma erasõitudeks ka teised pereliikmed. 

Väide , et sealjuures on lisamaksud jne. kenasti makstud, on eriliselt küüniline ja selge mõistusega  inimese jaoks absurdne. Kust omakorda tuleb selliste maksude tasumiseks raha ? Ikka jälle maksumaksja taskust.

 Arenenud riikides on see küsimus lahendatud sirgjooneliselt -  riigiautodel on kas teistmoodi numbrimärgid  või kohustuslik tähistus suure teavitusena  sõiduki külgedel .  Heaks näiteks on selles osas Norra, mis on samuti väga kõrge maksukoormusega riik.

Tulemusena on maksumaksjal selgelt näha , kui tema vaevaga teenitud raha eest keegi erahüvesid naudib ehk siis lihtsalt varastab.

Väikese vaeses Eestis  aga hoidutakse sellest sammust kramplikult. Tänavatele tekiks ootamatult palju riigimärgistusega luksuslikke dziipe ja high-end sõiduautosid , mis maksumaksja hinge vaevalt et rõõmustaksid.

Loomulikult ei peaks tähistatavasse kategooriasse käima jälitusotstarbel kasutatavad operatiivsõidukid.

Väikeettevõttele tähendab 3000 eurone maksunõue äri lõppu

Kui ma meenutan 20 aasta jooksul minu käest läbi käinud likvideerimismenetlusi, siis on mulle jäänud mulje, et pea kõigis neis ettevõtetes on juuksekarva lõhki ajades võimalik leida probleeme firma autode või muu vara kasutamisega rohkemal või vähemal määral isiklikuks tarbeks. Kasvõi viidi laps kooli enne tööd. 

Kui nüüd eeldada, et riik paneb lisaks spordiklubidele oma piilurid ka koolide, lasteaedade, kontserdisaalide ja kaubanduskeksuste juurde vahtkonda, siis uskuge mind: efektiivne riik tapab suure osa oma tegelikest toitjatest väikeettevõtted. 

Juba 2000-3000 eurone trahv või tagantjärele välja kirjutatud nõue on pooltele väikestele, vähem kui 20 töötajaga ettevõtetele piisav pauk, mis viib laeva kreeni. Sama raha eest saanuks korralikku kuupalka kaks-kolm inimest.

Nn skeemitamine seaduste piirimail ei ole tegevus, millest võidaksid või kaotaksid suured ettevõtted. Neil võib sellest sõltuda kasuminumbri kolmas või neljas koht pärast koma. Küll aga on see just väikestele sageli elu ja surma küsimus. 

Seda enam, et suurem osa Eestis oma teenuseid ja kaupu pakkuvaid väikeärisid püsivad konkurentsis vaid tänu kulude piiripealsele optimeerimisele. 

Võtame näiteks vabariigi sünnipäeval taas meedias säranud kohaliku moetööstuse, mille kõige edukamate tegijate kuukäibed jäävad vaatamata tarbija jaoks röövellikult kõrgetena tunduvatele hindadele kõigest 5000-9000 euro vahele. 

Kas  tahame , et Eesti moe- ja käsitööstus edasi tegutseks ja järgmiseks riigi sünnipäevaks oma taset veelgi kergitaks? Või eelistame, et nad pigem veelgi rohkem makse  maksaks? 

Firmatapp on sageli ainus pääsetee

Ma tean kümneid väikeettevõtjaid, kes pole oma äri ajades kunagi tegelikult arvestanud sellega, et maksuamet, olgu siis Eesti, Soome, Rootsi, vms võiks ühel kenal päeval nende uksele koputada. Õigemini arvavad nad, et kui koputab, eks siis vaatame, mida teha annab.   

Tegelikkuses aga tuleks olla veidi kiirem ja piilurite sõbralikke koputusi ennetada. Tuleb kriitilise pilguga üle vaadata oma ettevõtte raamatupidamine  ning leida  üles nõrgad kohad.

Kui on midagi ,mis võib tõlgendada mitmeti , tuleb leida võimalus asi lahendada. Olgu siis mingil viisil korrastamise või ka antud juriidilise keha ärakoristamise teel.

Üha efektiivsemaks muutuva riigiaparaadi vastu leiab rohtu vaid siis, kui tegutsete kainelt ja õigeaegselt. Enne, kui nad uksele koputavad või teie autonumbri spordiklubi ees märkmikusse kraabivad. 

Moraalne õigustus on siikohal põhjendatav sooviga kaitsta mitte pätte vaid niigi nõrku ettevõtteid. 

Mina isiklikult olen päri ühe kunagise maksuameti peadirektori välja öeldud mõtteteraga, et iga ettevõtja esmane kohus on ära toita oma pere ja alles siis ülejäänud riik. 

Maksuameti juht esitas lahkumisavalduse

26. veebruar 2015 14:57

Maksu- ja tolliameti (MTA) peadirektor Marek Helm kohtus täna rahandusminister Maris Lauriga, et esitada lahkumisavaldus seoses avalikkuses kerkinud pahameelega ameti viimase aja tegevuste suhtes, teatas MTA.

«Olen veendunud, et viimase kolme aasta jooksul on MTA meeskond just tänu kontrollipraktika põhimõttelisele muutmisele saavutanud tulemusi varimajanduse ohjamisel, alustades üle piiri veetava salakütuse, kasutatud autode, kütusepettuste ja mitmete muude teemadega,« ütles Helm.
«Lisaks on töötamise register ja käibedeklaratsiooni lisa uuendused andud maksuhaldurile head tööriistad, millega tabada valemängijad ning anda ausatele ettevõtjatele võimalus konkureerida võrdsetel tingimustel,» lisas ta. «Lisaks turu korrastamisele on kõik need ettevõtmised võimaldanud nautida ka oluliselt paremat maksulaekumist.»

«Valdav osa neist muudatustest on aga tulnud ettevõtjatega koostöös, kui mitte heakskiidul,» märkis Helm. «Minu jaoks on väga oluline seoses teravalt esilekerkinud pahameelega ettevõtjatega koostööd mitte ohtu seada. Seetõttu palusin rahandusministril otsustada, kas on võimalik tekkinud olukorras jätkata ameti juhtimist.»

Maksuamet peatas firmaautode kontrolli

26. veebruar 2015 14:43

Maksu- ja tolliamet (MTA) on peatanud firmaautode eraotstarbel kasutamise kontrolli kuni läbirääkimiste lõpuni valitsusega.

«Mingeid kontrolle rohkem ei tehta, miks lasta maksu- ja tolliameti mainet põhja. Meie inimestele on antud ülesanne: ärge praegu autodega tegelege,» rääkis maksu- ja tolliameti juht Marek Helm täna majanduskuritegevuse konverentsil.
Firmaautode registreerimine ainult firmasiseseks kasutamiseks on praegu Helmi sõnul praegu puhtalt vabatahtlik ja seisab südametunnistuse taga.
«18 000 autot on Eestis ainult ettevõtluseks registreeritud, kas see on nii, jääb ettevõtjate südametunnistusele. MTA kuskil parklas neid kontrollimas ei käi,» ütles Helm.
Aasta algusest kehtib seadus, mille kohaselt on kõigi ettevõtete sõiduautode puhul arvestatud, et pooled sõidud on erasõidud ja käibemaksu tagastatakse vaid 50 protsendi ulatuses. Ettevõtetel on võimalus registreerida autosid ka ainult ettevõtluseks, näiteks taksode, bussiveo ja muu sarnase tarbeks.

Majandus24Ȁriuudised

Kuninga maksukogujad

Kuninga maksukogujad

Raul Pint , likvidaator

Eelmisel  nädalal  söed  lõõmama   puhunud  maksuameti  aktsioonid  spordiklubide  uste taga  tõstatab  taas küsimuse , kes on  meie riigi omanik , peremees ja kuningas  ?  

Kelle heaks me töötame ja  kes ning  mil viisil kulutab meilt kogutud  rammusat  maksuraha ?

Kui võrdleme  riigi ülesehitust ettevõttega , siis pilt on üsna sarnane aktsiaseltsiga , kus igal valijal on üks aktsia ehk siis tema hääl. Aktsionäride üldkoosolek valib nõukogu  , antud juhul siis parlamendi.         

Muide , üldkoosoleku pädevuses on ka nõukogu   suurus ja koosseis. Nõukogu omakorda valib juhatuse  ( valitsus )  ja need omakorda  juhatuse esimehe ( peaministri ).   

Presidendi staatus antud kontekstis on äärmiselt  küsitav.

Sõltumata  põhjusest  on aktsionäride  üldkoosolekul õigus suvalisel ajal  nõukogu või juhatus tagasi kutsuda, kui nad  oma tööga toime ei tule.

Samuti on vaja üldkoosoleku otsust  oluliste  otsuste vastuvõtmiseks.  Aktsionäride üldkoosolek on aktsiaseltsi  Eesti  Vabariik  kõrgeim võimuorgan, mis võib suvalisel hetkel sekkuda ettevõtte juhtimisse. Näiteks oluliste  investeeringute tegemine , osalemine tasulistes  ühingutes  jne.

Loomulikult on aktsiaseltsil   Eesti  Vabariik terve rida asutusi, millel igal oma funktsioon ja kulud.

Hetkekski ei tohi aga unustada , kellele nad tegelikult alluvad  ning kelle huvisid teenivad  – üldkoosolekule ehk siis rahvale.

Tänane pilt on aga oluliselt erinev.  Nõukogu  ehk parlament  ei allu  üldkoosolekule , juhatus ehk valitsus ajab täiesti oma asju , riigiasutused on nagu riik riigis. Valimistest valimisteni pole aktsionäridega asja. Ehk siis kusagi on peidus kuningad, kes koos lähikondsetega ajavad oma asju,las rahvas haugub.

Maksuamet teeb mida tahab , täites  seadusi  valikuliselt ning  rikkudes neid süstemaatiliselt.  Võib olla tõesti on rikkumised  inimese tasandil  ja süüdlasi nuheldakse. Arvestades aga , et  mitmekümne aasta jooksul pole olukord oluliselt muutunud, tundub see väheusutav. 

 

Pigem  on maksuametil  rahandusministeeriumi surve seljas , et raha tuleb inimestelt välja lüüa igal viisil nii palju kui võimalik. Eesmärk pühendab abinõu. 

Seega , kui   kuningal raha napib  , tuleb maksukogujale piitsa anda. Maksukoguja omakorda saadab  käsilased välja  lihtrahvast nüpeldama. Käsuahel  töötab.  Kuninga  PR osakond  aga omakorda  annab tuld ja  kiidab  kõigist hääletorudest maksukoguja tegevust ja  neab  neid, kellelt tundub vähe saavat.

Lahtiseks jääb aga küsimus , kes ikkagi on    kuningad – kas  valijad   või  nö. valitud valitsejad ?

Ja kellel on õigus keda kamandada  ja nüpeldada ?

Ettevõtja vaherahu maksuametiga on purustatud

Ettevõtja maksuametist: vaherahu on purustatud

Raul Pint, likvidaator 

majandus24.postimees.ee   20. veebruar 2015  17:52

Maksuameti tegevus meenutab üheksakümnendaid, mil ametisse pidi minema kehvades riietes, kirjutab ettevõtete likvideerija Raul Pint. 

 

Maksuameti viimase nädala aktsioonid spordiklubide parklates ning ametipoolsed järgnevad kommentaarid pärivale meediale on tekitanud eelkõige ettevõtjates segaseid tundeid. Mõned aastad kestnud mõõdukas vaherahu uute majanduslike väärtuste loojate ja ümberjagajate vahel näib olevat selleks korraks purustatud. 

 

Taas koidab positsioonisõda – meie ja nemad. 

Ühel pool ettevõtjad ja teisel pool riigi esindajana maksuamet. Üks asub rünnakule ja teine suurendab kaitsemeetmeid.

Kas oli tegu avalikkuse valikuid suunava ülikaalutletud valimisnipiga või lihtsalt ühe suure riigiameti spontaanse jõudemonstratsiooniga? Tõde jääb ilmselt ka seekord selgumata või salastatakse nagu ikka viiesajaks aastaks.

Küll aga tekitab selline rünnak ja asjaosaliste rahulolevad kommentaarid meediakajastuses kodanikule mitmekülgseid tundeid.

Tavakodanik, ehk siis palgatöötaja või pensionär kihistab kahjurõõmsalt, et paras neile ärikatele, vaja jah neilt veel rohkem makse võtta, mis nad siis koorivad inimesi.

Riigiametnikud hõõruvad käsi ja nurruvad rahulolust - saab rohkem makse, saab bürokraatiamasinat suurendada ja rohkem sugulasi-sõpru rammusa riigilobi ligi sokutada.

Ettevõtja aga tõmbub turri nagu okassiga. Niigi tunneb ta ennast lüpsilehmana , kellelt kõik tahavad igapäevaselt raha saada. Ja mida rohkem seda parem. Ja nüüd põrgu päralt ei tohi ta enam peale pingsat päevatööd enam OMA firmale kuuluva autoga OMA firma raha eest ostetud bensiiniga poest ja spordiklubist läbi käia ? Ilma sellest raamatupidamisele ja maksuametile raporteerimata.

Pärast on ettevõtja sunnitud veel uudistest vaatama, kuidas eluga rahulolev, noor, kaunis ja särav maksuametnik ajakirjanikule seletab, et kõik toimunu on seadustega kooskõlas ja et nemad on kõik teinud väga hästi.

Tekib paratamatult küsimus, kuhu edasi ?

Edasi võib oodata ehedat positsioonisõda nagu ettevõtja ja maksuametniku vahel üheksakümnendatel. Paljud mäletavad veel selgelt seda aega, kui maksuametisse ei tohtinud korralike riiete ja hea autoga minna, vastasel juhul hakkasid riburada ettevõtte vastu repressioonid tulema.

Jah muidugi , ka siis oli seaduse ja ametnike keeles tegu revisjonide ja maksunõuetega ning otse loomulikult ei teinud ametnikud muud, kui lihtsalt täitsid seadust.

Tänane pilt on samasugune - aastakümned lähevad ja muutusi ei kusagil. Küll aga treib parlament üha uusi seaduse täienduse muutmise seadusi riburada pidi juurde , et kuidagi riigi elanike arvuga võrreldes ebaproportsionaalselt suurt koosseisu õigustada. Ehk siis lihtsalt jalajälgi teha.

Jalajälgedest tulenevalt tekibki ametnikul õigus süütu näoga väita, et aga teate, me lihtsalt täidame seadust ja teeme oma tööd! Kõlab tuttavalt, eks? Kas ei kuule mitte iga kodanik pidevalt seda juttu erinevate ametnike suust erinevates olukordades …

Millised valikud jäävad ettevõtjale sellises olukorras ?

Seadusi ta muuta ei saa, kuna seadusloome üle otsustab enamus. Ettevõtjate osakaal ühiskonnas saab olla ka parimal juhul viie protsendi ringis üldpopulatsioonist.

Kõike , mida küsitakse, ta anda ei jõua. Küsimus pole miitte ainult rahas või maksudes, vaid mõnevõrra laiem. Tahaks nagu ise ka midagi saada, mitte kõike loodut suunata ümberjagamisahelatesse.

Järele jääbki ainult oma positsioonide kindlustamine võimalike rünnakute suhtes , sealhulgas mineviku korrastamine ja ettevõtlusprahi enda järelt koristamine.

 

Majandus24»Arvamus

Soome-Rootsi maksuametid jahivad eestlasi

Äripäev  05. veebruar 2015, 13:54 
 

Foto: Raul Mee

Sel aastal võivad Soome ja Rootsi maksuametid hüppeliselt sagedamini kontrollida Eesti firmasid, hoiatab likvidaator Raul Pint.

Tõenäoliselt on Eesti registris sadu või tuhandeid eri valdkondades tegutsevaid ettevõtteid, mis igapäevast majandustegevust arendavad hoopis lähiriikides ning on ka sealsed maksuresidendid.

Eelmisel aastal sattus minu juurde kümmekond Eesti ettevõtjat, kes olid kogenud Soome ja Rootsi riigi maksuametite ootamatult raskekäelist revisjoni.

On keeruline öelda, millisel määral on Eesti ettevõtete vastu suunatud naaberriikide teravdatud huvi seotud riikidevahelise turukonkurentsiga ja kui palju rutiinse tegevusega. Kindel on aga see, et selle asjaoluga peaksid lähiriikides toimetavad ettevõtjad hoolikalt arvestama.

Teatavasti on maksuametitel õigus dokumentide kontrollimisel minna tagasi firma mitme aasta tagusesse ajalukku ja sealt võib välja tulla hapusid üllatusi. Tavaliselt on suurte, kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvate nõuete taga mõned lihtsad raamatupidamislikud apsakad, puuduvad arved või muud dokumendid, sularaha kasutamise tõendid, tööjõumaksude valearvestused, muudatused kohalike maksuseaduste tõlgendamises jpm.

Probleem poleks ehk isegi märkimist väärt, kui ei liiguks ringi kuuldused, et sel aastal võib Eesti firmade kontrollimine hüppeliselt sageneda.
Mõnele naaberturul toimetavale Eesti ehitusfirmale võivad aga sedasorti üllatused olla väga ebameeldivad, sest võõras keele- ja kultuuriruumis tuleb enese õiguste kaitsmisel arvestada nii tõlkekulude, kõrgete õigusabikulude ja muu sellisega.
Tulemus võib sellegipoolest päädida märkimisväärse maksunõudega üle jõu käivas summas.

Soovitan kiiresti kriitilise pilguga üle käia välismaal tegutseva ettevõtte raamatupidamine.

Juhul kui sinna on tegevusaastate jooksul kogunenud midagi sellist, mis võiks tegevuskohajärgses maksuametis või muus asutuses kõrgendatud huvi tekitada, tuleks kaaluda antud juriidilise isiku äritegevuse jätkamise mõistlikkust.